Kägu
Kägu (Cuculus canorus) on kägulaste sugukonda kuuluv lind, kes muneb oma munad teiste lindude pessa. Eesti rahvauskumuste kohaselt saavat käo kukkumiste (liigile iseloomulik jambirütmis laskuv terts) arvu järgi ennustada kuuljale elada jäänud aastaid. Eestis on kägu 2024. aasta lind.
Proosa
[muuda]- On maailmas see seatud nii, et suur elu nõuab suurt pääd, suurt mõtlemist. Suure aate kandmine nõuab suurt hoolt. Seepärast on minu laulgi kõige lühem – kahesilbiline. Kuid lühidus mõistagi ei kahanda ta väärtust. Kuna elus tuleb oma ideede eest ka võidelda teisel teel, siis see laul on selleks väga mugav. Istud nagu harilikult ikka kõige kõrgemas ladvas ja laulad "kukku". See laul on sedavõrd lihtne, et võib lasta ta käima omasoodu. Võidakse arvata, et olen ametis lauluga, nagu ei kuuleks-näeks midagi muud. Kuid laulu ajal just teotsebki mu pää laulu tuleviku võitmiseks.
- Tähtsaim kõigest on laul. Nimelt minu laul. Poleks ma sellel arvamisel, mis mõttega teeksin siis suu lahti kas või korrakski? Teotseda millegi mitteesmajärgulisega oleks kuulmatu kergemeelsus. Seepärast ongi minul vaid kaks hoolt: et laul kõlaks täna ja et ta kõlaks ka tulevikus.
- Poleks kurvemat teadmist kui see, et oled viimane kägu oma suurest sugukonnast. Seepärast on mu mureks hoolitseda, et kasvaks kuulsate kukkujate arv ning et meie ainuõiguse laul siis suurema jõuga suudaks vallutada südameid. Et meie laul omandaks elulisema tähenduse ning saaks aina kasvavaks teguriks eluveergudel. Kuni kord kogu maakera keerleks vaid meie laulu ümber ja meie laulu jõul, kõikide meeled toituksid meie laulu tõdedest, kuni kõik maamullast võrsuv oleks elustatud vaid ühest südamest, millele mina kõrgest ladvast lausun sügavamõttelise lõppsõna – "kukku"...
- Öö oli nagu äraseletatud ja täis lahket ja heatahtlikku nõidust. Ei olnud kuulda ühtegi käredat ja pahakuulutavat häält. Kägu oli alles kulliks muutumata ja kukkus kord siin, kord seal, kord paremal, kord pahemal, ees ja taga, nagu end peites. Võis olla üksainus kägu, kes tegi nõnda, neid võis aga olla ka mitu.
- Karl August Hindrey, "Nõid". Tartu: Noor-Eesti kirjastus 1938, lk 55
- Aastatuhandete vältel on käo sigimiskäitumine tõmmanud paljude loodusuurijate tähelepanu ning ajendanud arvukaid valearusaamu. Näiteks arvas 18. sajandil elanud saksa teadlane J. M. Bechstein, et üheskoos käo ümber sädistavad väikesed linnud õnnitlevad teda eduka tagasipöördumise puhul talvituspaigast ning juhatavad talle rõõmsalt kätte oma pesa: "Näe, mune siia, siin on veel ruumi!" Tegelikult kirjeldas teadlane ilmselt väikeste lindude ühist rünnakut vaenlase vastu [---].
- Tegelikult nõuab emakohustustest kõrvalehoidmine kägudelt väga palju tööd, nutikust ja õnne.
- Peremeeslinnu oskus käomuna ära tunda ja käo oskus muneda peremehe omadega võimalikult sarnaseid mune on ehe näide parasiidi ja peremehe vahelisest võidurelvastumisest, mis on üks kiiremaid evolutsioonilisi jõude. Teadaolevalt võivad käod peremehena kasutada 125 liiki linde, kuid sagedasti leiab neid vaid 20 liigi pesadest. Praegune seis on vaid üks peatus evolutsiooni kiirteel.
- Tuul Sepp "Käo memmevaev", Eesti Loodus 2012/6-7
Luule
[muuda]Mu kägu kuldane,
Sa laulad ilusti
Kui mõni moosekant,
Ke'l lauluks kõrge and!
- Ivan Krõlov "Kägu ja Kukk". Vabalt Krõilovi järele A. O. Uuspõld. Postimees nr 111, 29. august 1891, lk 2.
- Konstantin Balmont, "Elu sünnitades" (tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 54)
Kuku sa kägu, kuldalindu,
häälitsele, hõbenokka!
Kuku meile kuulutusi,
häälitsele ilmutusi!
...
Kas see kägu kukub kulda,
Alta hammaste hõbedat,
Pealta keele penningida,
Keskelt keele killingida?
- Juhan Liiv, "Emale", rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 54
Siit suve unenägu
on toona läbi käind,
siin helinal hüüdnud kägu,
luht palju õnne näind.
- Juhan Liiv, "Mets", rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 139
Kägu kukub kuusemetsas:
Kukku! kukku!
Teine hõiskab kasemetsas:
Kukku! kukku!
Kuhu sa püüad, poisikene?
Kukku! kukku!
Kuhu sa ruttad, raudakäppa?
Kukku! kukku!
Ära sõida soosid mööda!
Kukku! kukku!
Ära rända raba mööda!
Kukku! kukku!
Mine läbi lehtpuumetsa!
Kukku! kukku!
Astu sinna hiiglametsa!
Kukku! kukku!
Kuula metsa kohisemas!
Kukku! kukku!
Mõista tuult, mis mühisemas!
Kukku! kukku!
- Anna Haava, "Eesti kodu" II, rmt: "Laulan oma eesti laulu" (1996), lk 72
Päikene paistis nii palavalt.
Käkimäel kukus kägu.
Karjane vaatas kase alt,
igatsust helkis nägu.
Oleksin kägu, siis tõuseks ma
Käkimäe kuuse latva,
kust mina Peipsit saaks vaadata
üle see laane katva.
Käona siis kukuksin ilmale,
mis ma näen saiakesi:
kui nagu peegel mu silmale
sätendab Peipsi vesi.
- Gustav Suits, "Käkimäe kägu" kogus "Elu tuli" (1905), lk 32
Mets mühiseb ja kägu kukub raal,
aas haljendab ja lilled õitsvad seal.
...
Mets mühama ja kägu kukma jääb,
Kuid noorus meil kui uni mööda läeb.
- "Mets mühiseb ja kägu kukub raal". Sõnad Sergius Lipp, viis M. Oscheit.
Kukkus kägu kuk-kuku-kuku
kukkus kägu mul kase otsast kokku korda viis.
Arvatagi, et asi minu kurvaks tegi,
et nõnda vähe aastaid mulle kägu kukkus siis.
Vait jäi kägu, kuk-kuku-kuku
vait jäi kägu ma tahtsin et ta kukuks veidi veel.
Koputasin ja kaske veidi raputasin,
kuni kägu mulle pähe kukkus vaiksel metsateel.
- "Luiskelugu", sõnad Kalju Kass, viis Arne Oit.
Kellast välja väike kägu rändas,
metsatukka tulistvalu lendas,
lakkamatult hüüdes "Kuk-ku! Kuk-ku!",
nii et nurmenukul jäi suu lukku.
- Leelo Tungal, "Kellakägu metsas", Täheke 2014, nr 7-8, lk 15
- Sven Kuntu/Eriti Kurva Muusika Ansambel, "Ilus elu"
- Heljo Mänd, "Suveõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 38-39
Vanasõnad
[muuda]- Iga lind haub oma muna, kägu võtab teise oma.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
Kirjandus
[muuda]- Juhan Liiv "Käkimäe kägu"
- Ketlin Priilinn "Maarjamäe kägu", 2007
