Clifford D. Simak

Clifford D. Simak (u 1931)

Clifford Donald Simak (3. august 1904, Millville, Wisconsin, USA – 25. aprill 1988, Minneapolis, Minnesota, USA) oli USA ulmekirjanik ja ajakirjanik. Ta võitis kolm Hugo auhinda ja ühe Nebula auhinna.

Eesti keeles on ilmunud rida tema romaane ja jutte. Neist tuntumate seas on "Nagu õieke väljal" ("All Flesh is Grass"; inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Ralf Toming, sari Mirabilia, Tallinn: Eesti Raamat, 1975, 2. trükk: Tallinn: Birgitta, 1994), "Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala" ("They Walked Like Men", "The Goblin Reservation"; tõlkinud ja järelsõna Krista Kaer, sari Põnevik, Tallinn: Eesti Raamat, 1989) ja "Linn" ("City"), tõlkinud Urmas Alas, F-sari, Tallinn: Varrak, 1996).

"Libainimesed"

Tsiteeritud väljaandest: Clifford D. Simak, "Libainimesed", tlk Krista Kaer, rmt: "Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala", 1989.

• See oli suur raudlõks. Ma ei ole küll kunagi karupüüniseid näinud, aga ma kujutan ette, et need siin olid niisama suured kui karurauad või suuremadki. Need on inimeserauad, ütlesin ma endale, sest need on inimeste püüdmiseks üles pandud. Eriti ühe inimese püüdmiseks. Sest polnud mingit kahtlust, et rauad olid pandud minu jaoks. (lk 7)

• Kusagil poolpimeda uudistetoa käänulistes sügavustes vilistas jooksupoiss üht neist kimedatest ja katkendlikest viisidest, mis polegi õieti viisid. See ajas mulle külmajudinad peale. Tundus lausa sündsusetu, et keegi nii vara hommikul vilistab. (lk 15)

• Õlitatud Välk küsis: "Kes see on, mister Graves? Kas te tunnete teda, mister Graves?"

"Tema nimi," vastasin ma, "on Carleton Stirling. Ta on bioloog ülikoolis ja minu sõber."

"Minu meelest ta küll bioloogi moodi välja ei näe," teatas Õlitatud Välk kindlalt.

"Õlitatud Välk," ütlesin ma sellele kahtlejale, "aja jooksul leiad sa, et bioloogid, astronoomid, füüsikud ja selle jumalavallatu teadlastehõimu kõik ülejäänud liikmed on samasugused inimesed nagu teisedki."

"Aga tulla teid otsima öösel kell kolm! Lootes teid siit leida!"

"Temal on nii kombeks," ütlesin ma. "Talle ei tuleks pähegi, et ülejäänud maailm võib teistmoodi elada. Niisugune ta juba kord on."

Ja niisugune ta juba kord tõesti oli. (lk 15)

• "On olemas selline asi nagu uhkus," seletas ta mulle. "Uhkus selle üle, kuidas sa kaupled. Võin teile kinnitada, et keegi teine ei ajaks seda äri sel kombel nagu mina. Tänapäeva maailmas pole üldse mingeid kombeid, noormees. Ei ole lahkust. Ega vastutulelikkust. Mitte keegi ei mõtle ligimesest kõige paremat. Ärimaailm on muutunud raamatupidamistehteks, mida sooritavad masinad ja mehed, kes on väga masina moodi, kuna neil pole hinge. Ei ole enam au ega usaldust ja kehtima on hakanud hundikarjaeetika." (lk 39)

• Väga tõenäoliselt ei jõua kaks erinevat kultuuri kunagi ühesuguse teguviisini. Ajendid on erinevad ja meetodid on erinevad, sest kultuurid kui sellised ei saa kunagi paralleelselt areneda. Nagu isegi keeled - mitte üksnes sõnad, vaid keele mõisted ise ei saa olla paralleelsed. (lk 80)

• "Arvan, et ma kuulsin kedagi mainivat sellist sõna nagu "arst"," ütles koer. "Ma ei tea, mis see arst on."

"See on keegi, kes teeb teiste inimeste kehad terveks," seletas Joy. "Parker sai vigastada."

"Ah soo," vastas koer, "või selles on asi. Niisugune mõiste on meil ka olemas, aga meil käib kõik kahtlemata teistmoodi. See on lausa hämmastav, kui palju ühesuguseid tulemusi on võimalik saavutada sootuks erinevate meetoditega." (lk 171)

"Härjapõlvlaste kaitseala"

Tsiteeritud väljaandest: Clifford D. Simak, "Härjapõlvlaste kaitseala", tlk Krista Kaer, rmt: "Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala", 1989.

• [Mr. O'Toole:] Ta nihkus, külg ees, Maxwellile lähemale ja silmitses teda ärevalt. "Kas see olete tõesti teie?" küsis ta natuke murelikult. "Ihulikul kujul? Meile toodi sõna, et te olete koolnud. Me saatsime oma sügavaima kurbtuse märgiks puuvõõrikust ja iileksist pärja."

"Tõsi mis tõsi, mina'p see olen," vastas Maxwell hõlpsasti väikese rahva kõnepruugile üle minnes. "Teie kõrvu jõudis kõigest kuulujutt."

"Siis kummutagem kolmekesi selgest rõõmust suured kannutäied oktoobriõlut. Uus tegu on väljalaskmiseks küps ja ma kutsun teid kogu südamest, armulised härrad, jagama minuga selle esimesi kannutäisi." (lk 187)

• [Mr. O'Toole:] "Alalõpmata jäävad nad hiljaks," kurtis ta. "Alalõpmata magavad kõik maha. Ilmuvad välja küll, aga alati raasike hilja. Kõik nad on vahvad sellid, südamed on neil õiges kohas, aga vaat vajaka jääb erksusest, millest tuntakse minusuguseid tõelisi härjapõlvlasi." (lk 188)

• Siis hakkas suur kell täistundi lööma, pronksikõmin kandus kaugele üle maa ning Maxwellile tundus, et linnak tervitab teda selle kellahelinaga. Ta mõtles, et kell on sõber - mitte ainult tema sõber, vaid kõigi sõber, kes seda kuulevad, see on linnaku enda hääl. Enne uinumist voodis lamades oli ta ööde kaupa selle õiget aega kuulutavat helinat kuulanud. Ja võib-olla tähendas see rohkem kui ainult kellaaja kuulutamist. Kell oli pigem nagu öine vahimees, kes hõikas, et kõik on korras. (lk 191)

• Alley Oop astus talle mööda vahekäiku vastu, heitis käsivarred tema ümber, embas teda, haaras tal siis õlgadest ning lükkas ta eemale, et talle näkku vaadata.

"Sa oled ikka tõesti vana Pete?" küsis ta. "Sa ei vea meid ninapidi?"

"Ma olen Pete," ütles Maxwell. "Kes ma siis sinu arvates olen?"

"Hüva, sellisel juhul tahan ma teada," nõudis Oop, "kes oli see, kelle me kolme nädala eest neljapäeval maha matsime. Me mõlemad vaimuga käisime matustel. Ja sa võlgned meile kakskümmend kulli nende lillede eest, mis me saatsime. Täpselt nii palju nad meile maksma läksid." (lk 197)

• "Kardad skandaali?" küsis Oop. "See koht on skandaalide jaoks loodud. Siin on iga tunni tagant plaanipärased rusikavõitlused ning alalõpmata hüppab keegi laua peale ja hakkab kõnet pidama." (lk 197)

• "Pete," kostis Alley Oop, "kui sind siit urkast välja hiivatakse, siis on see omamoodi suur lugupidamisavaldus. Sa ei olegi õieti seltskonnas omaks võetud, kui sind siit kordagi välja pole visatud." (lk 197-198)

• "Mul on hea meel teiega tutvuda, mister Vaim," ütles Carol.

"Mitte mister," vastas vaim. "Lihtsalt vaim. Ainult see ma olengi. Ja kõige koledam on see, et ma ei tea, kelle vaim ma olen. Teiega tutvumine valmistab mulle suurt rõõmu. Nii mõnus, kui laua ääres on neli inimest. Neli on kuidagi kena ja tasakaalustatud arv." (lk 198)

• "Noh," lausus Oop, "nüüd, kus me oleme omavahel tuttavaks saanud, asugem asja juurde. Hakkame jooma. Üksi on kurb juua. Ma muidugi armastan vaimu tema paljude tublide omaduste pärast, aga ma ei kannata inimesi, kes ei joo."

"Sa ju tead, et ma ei saa juua," lausus vaim. "Süüa ka mitte. Ega suitsetada. Vaim ei saa üldse paljutki teha. Aga parem, kui sa seda igale uuele tuttavale ei seletaks." (lk 198)

• Oop ütles Carolile: "Teid paneb vist imestama, et üks barbaarne neandertallane võib keelega nii ladusalt ümber käia nagu mina?"

"Mitte ainult ei pane imestama," vastas Carol. "Lausa hämmastab."

"Oop on viimase kaheteistkümne aasta jooksul neelanud endasse rohkem teadmisi kui enamik tavalisi inimesi," seletas Maxwell. "Ta hakkas õigupoolest lasteaiast peale ja töötab nüüd oma doktoritöö kallal. Ja huvitav on see, et ta kavatseb samamoodi jätkata. Võiks öelda, et ta on üks meie kõige silmapaistvamaid elukutselisi üliõpilasi." (lk 198)

• Oop tõstis käe ja lehvitas seda, möirates kelnerile. "Siia!" karjus ta. "Siin on inimesed, kes tahavad teid rahaliselt toetada. Nad kõik on aeglaselt janusse suremas."

"Üks asi, mida ma tema juures alati olen imetlenud," ütles vaim, "on tema häbelik, üksinduselembene loomus." (lk 198)

• [Alley Oop:] Ta tõstis käe oma karvase rinna juurde ja kratsis seda tömpide sõrmedega ägedasti.

"Te ei pruugi nii kohkunud nägu teha," ütles ta Carolile. "Ma sügelen. Mina olen tahumatu looduslaps, seetõttu ma kratsin ennast. Ja ma ei ole ihualasti. Mul on lühikesed püksid jalas."

"Ta on küll kodustatud," ütles Maxwell, "aga alles hiljaaegu." (lk 200)

• [Alley Oop:] "Selle kultuuri juures on kõige mõnusam asi toiduküllus," kuulutas ta. "Vanadel hallidel aegadel olid meil oma paremad ja halvemad päevad. Püüdsime mastodoni kinni ja sõime oksendamiseni, siis sõime veel ja ..."

"Ma kahtlen," sõnas vaim hoiatavalt, "kas see on õhtulauas kõige sobilikum teema."

Oop heitis Carolile pilgu.

"Seda vähemalt peab minu auks ütlema," lausus ta, "et ma olen siiras. Kui ma pean silmas oksendamist, siis ma ka ütlen oksendamine, aga mitte antiperistaltika." (lk 201)

Hurraa, me Bill, see Shakespeare,
ei teind ta näidendeid.
Vaid kodus roppu laulu lõi
ja näppis neidiseid...

(lk 203)