Süvamuusika ja levimuusika
Süvamuusika ja levimuusika ehk tõsine muusika ja kerge muusika (saksa keeles E- und U-Musik, ernste Musik und Unterhaltungsmusik, 'tõsine muusika ja kerge muusika') on muusika liigitamise viis, mis tekkis 20. sajandi alguses seoses muusika turumajandusliku väärtuse hindamisega. Liigitamine süva- või levimuusikaks hakkas mõjutama muusikute tasustamist jpm.
Süvamuusika ja levimuusika vastandamine on tavaliselt ebajärjekindel ja sellel puuduvad ühtsed esteetilised kriteeriumid. Levimuusikas on juba ammu esindatud kõik needsamad vormid ja žanrid, esituskoosseisud ja kompositsioonivõtted mis tolles süvamuusikaski. Ingliskeelses keskkonnas tehakse samamoodi vahet populaarsel ja kunstmuusikal (popular music, art music), pidades viimast elitaarsemaks, sügavamaks või keerukamaks. Lääne muusika ajaloos on kõik muusikastiilid välja kasvanud tarbemuusikast ning väga sageli just nimelt tantsumuusikast. Tõsiselt võetavat muusikateoreetilist kirjandust ilmub popmuusika kohta viimastel aegadel üha rohkem.[1]