Merevaik

See artikkel on mineraloidist; muude tähenduste kohta vaata Merevaik (täpsustus).

---

Merevaiku tardunud putukad naksurlaste sugukonnast

Sipelgas merevaigus

Merevaik on taimse päritolu ja polümeerse ehitusega amorfne mineraloid.

Merevaik on mitmesuguste paleogeeni ja neogeeni okaspuude kõvastunud vaik. Vahel on merevaigu sees taimede ja putukate fossiile, need merevaigutükid on eriti väärtuslikud.

Merevaik koosneb peamiselt süsinikust (79%), vesinikust (11%) ja hapnikust (10%). Lisandina esineb väävlit ja rauda.

Merevaik on tundlik hapete ja kõrge temperatuuri suhtes. Seda tuleb kaitsta higi ja päikesevalguse eest.

Merevaiku on lihtne ära tunda, sest teisi sarnaseid mineraale ei ole.

Nimetused

Olenevalt leiukohast kannab merevaik erinevaid nimetusi, näiteks birmiit (Myanmar), retiniit (Hiina), sedariit (Kanada), sfauriit (Gröönimaa), ajkaiit (Ungari) ja rumeniit (Rumeenia).

Läänemere merevaiku nimetatakse ka suktsiniidiks helmesmänni (Pinus succinifera) järgi.

Leidumine

Merevaiku leidub kõigil mandritel.

Maailma kõige rikkalikumad merevaiguleiukohad asuvad Kaliningradi oblastis. Suhteliselt palju on merevaiku ka Leedu rannikul. Sinna kannvad merevaiku tormilained, mis merevaigu tükke meresetetest välja toovad. Enamik maailma merevaigust on Läänemere ja Dnepri jõe vahelises ligikaudu 2000 km pikkuses ja 500 km laiuses vööndis.

Merevaiku on leitud ka Eesti rannikult, kuid need leiud on väga haruldased.

Omadused

Merevaik on tavaliselt meekollane, oranž, kollakasvalge, kollakaspunane, harva sinine, rohekas või must. Enamasti on ta läbipaistev või läbikumav. See läigib matilt või rasvaselt, mõnikord öeldakse selle kohta ka: vaiguläige.

Merevaigu kõvadus on Mohsi skaalal 2–2,5, tihedus 1050–1100 kg/m³. Merevaik pehmeneb 150 °C ja sulab 350–375 °C juures.

Murdepind on karpjas või tasane. Lõhenevus puudub. Kriipsu värvus on valge. Murdumisnäitaja on 1,537–1,545. Kaksikmurdumine puudub.

Iseloomulik on elektriseerumine näiteks villase riidega hõõrumisel. Merevaik (ladina keeles electrum, vanakreeka keeles ἤλεκτρον ēlektron) on andnud nime elektronile ja elektrile.

Kasutus

Merevaigust ehteid

Inimesed tundsid merevaiku juba paleoliitikumis. Teda kasutati ehtekivina ja isegi rahana. Merevaik oli väga hinnatud Vana-Kreekas. Talle omistati raviomadusi ja kasutati lõhnasegude koostisosana, sest põletamisel eraldab merevaik meeldivat lõhna.

Eestis hakkas merevaigu kasutamine levima koos kammkeraamika kultuuriga ja selle kasutamist jätkati kuni kiviaja lõpuni. Põhiliselt rakendati merevaiku ripatsite tegemisel, natuke on leitud ka pisiplastikat. Pronksiaegsed merevaikehete leiud on haruldased.

Peeter I merevaigutuba

Tuntud on Peterburi lähedal Tsarskoje Selos asunud merevaigutuba, mis valmistati aastatel 1701–1709 Preisimaal Preisi kuninga Friedrich Wilhelm I jaoks ning kingiti Vene tsaarile Peeter I-le. Peeter I lasi paigutada merevaigutoa algul 1717. aastal Talvepaleesse, 1755. aastal viidi merevaigutuba üle Tsarskoje Selosse Venemaa keisrikoja suveresidentsi. 1917. aastal langes merevaigutuba bolševike kätte, kes tapsid viimase keisri Nikolai II. Teise maailmasõja ajal leidsid sakslased merevaigutoa Tsarskoje Selo vallutamise järel ja viisid selle Königsbergi. Kui Punaarmee lähenes, evakueerisid sakslased selle edasi. Oletatavasti läks merevaigutuba vedanud laev Läänemerel põhja. Tänapäeval saab näha merevaigutoa koopiat, mis on samuti merevaigust.

Merevaik on merevaikhappe, merevaiguõli, kampoli jms tooraineks.

Vaata ka

• ambra
• kampol
• Merevaigutee – iidne põhja-lõunasuunaline kaubatee
• Merevaigutuba
• mineraalide loend
• mürr
• Palanga Merevaigumuuseum