Šantari saared
 | See artikkel vajab ajakohastamist. (Jaanuar 2023) |
Šantari saared (vene Шантарские острова) on asustamata saarestik Ohhoota mere Uda lahe ja Tuguri lahe suudmes.
Saarestik koosneb 15 saarest kogupindalaga umbes 2400 km². Saared on mägised: suurim kõrgus on 720 m (Vesjolaja mägi Suur-Šantaril). 12 kõige suuremat saart on kõik vähemalt 90 meetrit kõrged.
Saarestikku kuuluvad Suur-Šantar (1790 km²), Feklistovi saar (372 km²), Väike-Šantar (100 km²), Belitši (70 km²), Prokofjevi (40 km²), Kussovi (10 km²), Sahharnaja Golova (6 km²), Južnõi (3 km²), Ptitši (3 km²), Severnõi (1 km²), Sredni (alla 1 km²), Utitši (alla 1 km²) ja Medveži saar (alla 1 km²).
Mandrist eraldavad saari Šantari meri ja Lindholmi väin. Viimane on kõige kitsamas kohas 5 kilomeetrit lai. Šantari mereks nimetatakse Suur-Šantari ja Feklistovi saare ning mandri vahele jäävat ala, kus paikneb enamus ülejäänuid, väikesi Šantari saari.
Saared koosnevad liivakivist ja kildast.
Suurematel saartel kasvavad lehisemetsad, kuusikud ja kääbusseedermännimetsad. Seal elutseb ohustatud linnuliike.
Halduslikult kuuluvad saared Venemaale Habarovski kraisse Tuguri-Tšumikani rajooni.
2010. aastal plaanitakse Šantari saared muuta rahvuspargiks.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Šantari saared on küll asustamata, kuid mandril elavad nivhi kalamehed on neid ammuilma tundnud kalapüügikohana.
Muu maailma jaoks avastas need saared vene maadeavastaja Ivan Moskvitin, kes koos rühma kasakatega Amuuri suudmest põhja poole purjetas ja tagasitulekul 1640. aasta aprillis saarteni jõudis. Moskvitin teatas oma avastusest Tomskis asuvale vojevoodile vürst Štšerbatovile. Moskvitini aruande põhjal valmis 1642. aasta märtsis Venemaa esimene Kaug-Ida kaart.
Venelased uurisid saari põhjalikult aastatel 1711–1725.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Russian Conservation; Endangered Ecosystems, New Protected Areas Planned for Russia, page 43" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 17. mai 2008. Vaadatud 11. septembril 2009.