Rebecca Raisin

Rebecca Raisin on Austraalia kirjanik.

"Aria ratastel raamatupood"

Tsitaadid väljaandest: Rebecca Raisin, "Aria ratastel raamatupood", tlk Piret Lemetti, 2022.

• [Aria:] Teesklen lihaste pingutamist ja ütlen: "Ja kui ta peaks meid üritama laadal takistada, on meil varuplaan."

[Rosie:] "Relvad! Nagu näiteks ... pannilabidas? Vispel? Ei, praepanniga piki pead!" (lk 56)

• Annan Rosiele müksu. "Ta sai aru, et me ei ole prantslased."

Ta ahmib seda taibates õhku. "Kuidas nii? Me ju ei kanna vikerkaarevärvilisi pükse nagu Lulu!"

"Ehk on asi meie hoiakus?" Täielik vastand uhkele ja sirgele rühile, mille hoidmise näivad prantslannad omandavat juba lapsena.

Rosie tõstab sõrme püsti. "Meil ei ole salli kaelas! See on Prantsuse moeetiketi reegel number üks. Alati tuleb kanda salli. Ja olenevalt nende materjalist kasutatakse sallide sidumiseks erinevaid viise."

Mu kulmud kerkivad juuksepiirini. "Sa tutvusid enne meie siia sõitmist Prantsuse etiketiga?" Just selline on Rosie uute olukordadega toimetulemise viis: ta viib end kõigega ülipõhjalikult kurssi.

Ma oletan, et ta teab kõiki kehtivaid Prantsuse etiketinõudeid, kõige veidramad kaasa arvatud.

Ta pilk annab mõista, et ma olen tölbivõitu. "Otse loomulikult! Ja ka sina peaksid nendega tutvuma. On rohkesti kirjutamata reegleid, mille järgimine meile kasuks tuleks, kui siinse eluga sobituda tahame."

Ma polnud sobitumise vajaduse peale isegi mõelnud. "Kas see siis ei juhtugi loomulikul teel?"

"Oeh, sina ja Max ei pea oma päikeselise ja ligitõmbava loomuse tõttu nii palju pingutama kui teised. Kuid sellegipoolest, prantslastel on nii palju reegleid ja nendega tutvumine oli täitsa vahva. Kas sa tead, et kui õhtusöögi lõppedes serveeritakse seltskonnale greibimahla, antakse nii mõista, et vastuvõtja ootab külaliste lahkumist? Vein kaob laualt ja voilà, sulle tuuakse mahlaklaas, mis annab märku, et on aeg koju minema asutada. Kas see pole magnifique? Ma ei või seda kannatada, kui külalised liiga kauaks jäävad. Minus on vist pisut prantslast."

"No sa ju õppisid Prantsuse gastronoomiat, niisiis oled sa sama hästi kui prantslane."

"Oui," ütleb ta tõsiselt. (lk 57-58)

• "Ma tunnen ennast nii tobedalt!" ütlen käsi rutjudes. "Mina muudkui patrasin raamatutest nagu mingi asjatundja, kui tegelikult on ilmselgelt asjatundja hoopis tema. Ju jäi tal minust mulje kui erakordsest lollpeast." Mu aju lausa rappub, kui ma oma rumalusele mõtlen, ja ma annan selle paigale sundimiseks endale vastu otsmikku laksu.

Rosie, silmad suured, paneb käed mu õlgadele. "Ei ole nii! Tema on kirjanik, sina oled lugeja. Sina oledki asjatundja!" (lk 60-61)