Tarandkalme
Tarandkalme on kivikalme, mis sisaldab ühte või mitut tarandit – maapinnale kividest laotud müüriga ümbritsetud nelinurkset ala. Mitme tarandiga kalmetes on need ehitatud üksteise külge.[1][2]
Tarandi piirideks on suured raudkivid või siis paeplaadid, mis on laotud lapiti kuivmüüritisena. Tarandi välisserv püüti laduda sirgena ning tarandi sisemus täideti kivide ja mullaga.[3] Tarandi pikkus varieerus 2–3 meetrist 10–12 meetrini, laius vaevalt 1 meetrist kuni 4–5 meetrini.[4]
Tarandkalmeid rajati alates 8. sajandist eKr[5] ja viimased järelmatused on dateeritud vahemikku (7.) 8.–11. (12.) sajand pKr.[6]
Tarandkalmeid ehitati Eestis, Edela-Soomes, Põhja- ja Lääne-Lätis, Loode-Venemaal ja Kesk-Rootsi idaosas.[7]
Alaliigid
[muuda | muuda lähteteksti]Vanuse ja ehitusmeetodi järgi jaotatakse tarandkalmed kolme rühma: varased tarandkalmed, tüüpilised tarandkalmed ja hilised üksiktarandkalmed.[8]
Varased tarandkalmed
[muuda | muuda lähteteksti]
Varased tarandkalmed on neis leiduvate hauapanusete põhjal dateeritud ajavahemikku 8. sajand eKr kuni 1. sajand pKr. Ehituslike detailide ja üldise välimuse järgi võib eristada nelja tüüpi varaseid tarandkalmeid. Kurevere tüüpi kalmetes on kunagised ümarkalmed, enamasti kivikirstkalmed, ümbritsetud arvukatest väikestest ja ebakorrapärastest taranditest. Kõmsi tüüpi kalmetes asuvad tarandid ja kirstud koos mitmes reas. Poanse tüüpi kalmete tunnuseks on suhteliselt ühesuguste ja ühesuuruste tarandite asumine ühes sirges reas. Varased üksiktarandkalmed koosnevad vaid ühest tarandist. Vaatamata kalmete erisustele ehituses seob neid sarnane matmisviisi ja hauapanuste iseloomu areng. Algselt domineerisid laibamatused, alates eelrooma rauaaja keskpaigast ja teisest poolest ilmusid nende kõrvale ka põletusmatused. Varaseid tarandkalmeid on leitud Põhja- ja Lääne-Eesti rannikuvööndist ning saartelt, Edela-Soomest, Kesk-Rootsi idaosast, Põhja-Lätist ja Kuramaalt. Kalmete, matmisviisi ja osa hauapanuste sarnasus osutab Valter Langi hinnangul tihedale omavahelisele läbikäimisele, mis hõlmas ka usundit, ideoloogiat ja maastiku sümboliseeritud käsitlust.[9]
Kuna kusagilt pole avastatud täpseid ja samaaegseid vasteid kõige vanematele tarandkalmetele, siis võib varast tarandkalmet vaadelda kohapeal tekkinud kalmevormina.[5] Varased uurijad arvasid, et tarandid kujunesid kivikirstkalme nelinurksete kirstude suurenemise teel. Artur Vassari hinnangul arenes tarand välja kivikirstkalme ringmüürist, sümboliseerides nii muutust elamuarhitektuuris – ümarapõhjaliste kodade asemel ristpalkhoonete kasutuselevõttu.[10]
Valter Lang juhib tähelepanu asjaolule, et 1. aastatuhande algusest eKr pärinevad Volga-äärse Ahmõlovo kalmistu surnumajad paistavad varastest tarandkalmetest erinevat vaid selle poolest, et ehituseks kasutati puitu ja nende põhi oli süvendatud maapinda.[11] Lang pakub välja, et varased tarandkalmed tekkisidki siis, kui Ahmõlovo piirkonnast Põhja-Eestisse rännanud rahvastik ehitas kalmeid, mis ühelt poolt meenutasid esivanemate traditsioone, teisalt sobitusid aga ümbruskonna kividest maapealsete kalmete kultuurikonteksti.[12] Tarandkalmete idee idapoolse päritolu kasuks räägib tema arvates neis leiduv Ilmandu tüüpi keraamika koos paljude sealtpoolt pärit importesemetega.[13] Lang seob selle nähtuse algläänemeresoome keelt kõnelenud rahvastiku tol ajal aset leidnud ulatuslikuma rändega Läänemere äärde, mille toimumist peab ta ka teiste tõendite alusel usutavaks.[14]
Kahe Ilmandu ja kahe Kunda varasesse tarandkalmesse maetu isotoopuuringud näitasid, et Ilmandu indiviidid olid sündinud kohapeal, kuid Kunda omad olid immigrandid, kes pärinesid arvatavalt ida või kirde poolt.[15]
Tüüpilised tarandkalmed
[muuda | muuda lähteteksti]
Tüüpilised tarandkalmed on välja kasvanud Poanse tüüpi varastest tarandkalmetest Põhja- ja Kirde-Eestis. Uus kalmetüüp kujutas endast üksteise kõrval sirges ja enamasti ida-läänesuunalises reas asuvaid põhja-lõunasuunalisi tarandeid. Tarandiketid koosnevad sageli rohkem kui paarikümnest tarandist, on kuni paar-kolmkümmend meetrit laiad, sadakond meetrit pikad ja 1–1,5 m kõrged. Varasemad individuaalmatused asendusid kollektiivmatustega ja laibamatus põletusmatusega. Tüüpilise tarandkalme vorm "stabiliseerus" Kirde-Eestis 2. sajandil pKr ja põletusmatused said seal ainuvalitsevaks 3. sajandil. Uute tarandite ehitamine lõppes Kirde-Eestis 300. aasta paiku, ent olemasolevatesse kalmetesse maeti veel sajandi-pooleteise jooksul. Kesk- ja Kagu-Eestis rajati tüüpilisi tarandkalmeid 2.–4. sajandil, Põhja- ja Kirde-Lätis 2.–5. sajandil. Loode-Eesti esimesed tüüpilised tarandkalmed ehitati 3. sajandi alguses ja viimased pärast 4. sajandi keskpaika, matused toimusid vähemalt 5. sajandi lõpuni. Lääne-Eesti saartele levisid uued kalmed 3.–4. sajandi paiku ja jäid lühiajaliseks traditsiooniks. Vadjamaal Isuri platool ja Edela-Soomes sel ajal levinud kalmed sarnanevad pigem varaste tarandkalmetega, kuid sealne leiumaterjal seob neid Virumaaga.[16]
Valter Langi arvates märgib tüüpiliste tarandkalmete ja neile iseloomulike hauapanuste levik läänemeresoome algkeele hilise vormi Põhja-Eestist lähtunud ekspansiooni.[17]
Hilised üksiktarandkalmed
[muuda | muuda lähteteksti]
Hilised üksiktarandkalmed koosnevad ühestainsast tarandist ja võeti kasutusele rooma rauaaja lõpul Loode-Eestis, kus tüüpiliste tarandkalmete traditsioon jäi suhteliselt nõrgaks. Nende leiuaines on ajavahemikus 300.–450. aastani samasugune tüüpiliste tarandkalmetega, kuid sisaldab mõnikord ka 7.–8. sajandist pärit esemeid. Sama tüüpi kalmeid rajati ka piiratud alal Edela-Soomes.[18]
Järelmatused
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi tarandkalmed jäeti Eestis ja Põhja-Lätis maha umbes 5. sajandil, siis mitmetesse neist tehti 7.–8. sajandil järelmatuseid. Lääne-Virumaa Uusküla varasesse tarandkalmesse on taas maetud isegi (7.)8.–11.(12.) sajandil.[19]
Kalmete kasutajad
[muuda | muuda lähteteksti]Erinevad tarandkalmete leidude analüüsi põhjal on järeldatud, et neid rajanud kollektiivid polnud suuremad tavalisest perest ja sageli ei maetud neisse ka kõiki selle kollektiivi liikmeid.[10]
Tarandkalmete uurimise ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed arheoloogilised väljakaevamised viidi läbi 1875. aastal Põhja-Läti Slavēka tarandkalmel. Kaevamisi juhtinud krahv Carl Georg von Sievers võrdles selle piklikku kuju ja risti läbi kalme kulgenud raudkivide ridu Skandinaavia viikingiaegsete laevkalmete ja nende sõudjapinkidega, jõudes oletusele, et tegu on normannide matmispaigaga. Tartu Ülikooli mineraloogia ja geoloogia professor Constantin von Grewingk pidas teisigi Baltikumi tarandkalmeid laevkalmeteks ja omistas need kohaliku rahva seas elanud gootidest kõrgkihile, pannes nii aluse gooti teooriale.[20]
Esimesena esitas kahtlusi Grewingki teooria kohta kirjandusteadlane ja Tartu Ülikooli professor Pavel Aleksandrovitš Viskovatov, kes 1880. aastatel tutvus mitmete väidetavate Baltikumi laevkalmetega ja leidis, et enamik neist tegelikult seda pole, erinedes märgatavalt Skandinaavia laevkalmetest. Viskovatov pidas neid tarandkalmeid kohaliku rahva esivanemate poolt rajatuks. Ka Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia ja arheoloogia professor Georg Loeschcke jõudis kalmeid, sh Slavēka kalmet, uurides järeldusele, et need pole laevakujulised.[21] Tartu Ülikooli professor Richard Hausmann, juhtiv teadlane Baltimaade arheoloogia alal 1887. aastast kuni I maailmasõjani, toetas algselt laevkalmete teooriat, kuid ilmselt nii Viskovatovi ja Loeschcke tööde kui iseenda uurimuste mõjul muutis meelt. Algselt kasutas ta nende kohta väljendit tuhakalme (Aschengrab) või lihtsalt kivikalme (Steingrab). 1891. aastal tegi ta ettepaneku kasutada kõige iseloomulikumale tunnusele viitavat nime kiviridakalme (Steinreihengrab), mis jäigi tarvitusele kuni 1920. aastateni. Kalmete rajajate etnilise kuuluvuse jättis Hausmann lahtiseks, kuid vähemalt eestlaste esivanemateks ta neid ei pidanud. Etnograaf Nikolai Haruzini arvates oli Eesti ja Põhja-Läti kivikalmete gootidele omistamine põhjendamatu ja ta pidas neid kohalikele hõimudele kuuluvaks. Soome arheoloog Alfred Hackman asus 1905. aastal seisukohale, et soomlaste ja eestlaste esivanemad elasid Läänemere ääres juba meie ajaarvamise alguse paiku ja seega kuulusid 1. aastatuhande kivikalmed neile.[22]
Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor Aarne Michaël Tallgren teatas oma 1922. aasta ülevaateteoses Eesti arheoloogiast, et ei nõustu kiviridakalme nimetuse kasutamisega, kuna tema arvates oli tegu pigem üksteisest kivimüüridega eraldatud nelinurksete kivilademetega. Tallgren pidas nende rajajateks gooti mõju all olnud läänemeresoomlaste esivanemad, kes olid piirkonda jõudnud ida poolt eelrooma rauaajal. Harri Moora kasutas 1932. aastal saksakeelset mõistet Steinsetzung mit rechteckigen Zellen, 1935. aastal aga termineid tarand ja tarandikkalme, mis hiljem mugandati kujule tarandkalme ja on jäänud püsima tänaseni. Nimetusest tarandkalme on tuletatud ka selle vasted soome (tarhakalmisto) ja saksa keeles (Tarandgrab).[10]
Kuna varaseid tarandkalmeid hakati suuremal hulgal avastama alles 1960. aastatel, mil oli juba kinnistunud arusaam, et tarandkalme tüüp tekkis 1.–2. sajandil, siis algselt eeldati ekslikult, et ka need pärinevad sellest ajajärgust. Tarandkalmete varasemat päritolu oli juba 1938. aastal oletanud Birger Nerman, kes kaevas Rootsis tarandkalmele väga sarnaseid kalmeid, mida kasutati vanemal ja nooremal pronksiajal. Nerman pakkus välja, et ka Eesti tarandkalmed on seni arvatust vanemad ja üle võetud Rootsist. Valter Langi arvates aga häiris Eesti rahvusromantiliselt meelestatud arheolooge see Nermani viimane idee, kuna nad püüdsid samal ajal hoopis tõestada tarandkalmete kohalikku päritolu.[10][23]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Valter Lang (2018). Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 168–169
- ↑ Valter Lang (2007). Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis. Lk 125–126
- ↑ Tarandkalme. Eesti Entsüklopeedia 12, 2003
- ↑ Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas ja Evald Tõnisson (1982). Eesti esiajalugu. Tallinn, kirjastus Eesti Raamat. Lk 207
- ↑ 5,0 5,1 Lang 2018, lk 171
- ↑ Valter Lang (2003). Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu. Lk 86
- ↑ Lang 2018, lk 306
- ↑ Lang 2018, lk 168
- ↑ Lang 2018, lk 169–172
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Valter Lang (2006). Pronksi- ja vanema rauaaja uurimine. Arheoloogiline uurimistöö Eestis 1865–2005.
- ↑ Lang 2018, lk 172–174
- ↑ Lang 2018, lk 211
- ↑ Lang 2018, lk 190
- ↑ Lang 2018, lk 214–215
- ↑ Lang 2018, lk 174
- ↑ Lang 2018, lk 174–177
- ↑ Lang 2018, lk 219–223
- ↑ Lang 2018, lk 177–178
- ↑ Lang 2003, lk 69, 86
- ↑ Andres Tvauri (2003). Balti arheoloogia maailmaajaloo pöörises ehk gooti teooria saatus. Eesti Arheoloogia Ajakiri 2003, 7, 38–71, lk 42–43
- ↑ Tvauri 2003, lk 46–50
- ↑ Tvauri 2003, lk 51–52
- ↑ Lang 2003, lk 40–41