Eduard Künneke

Eduard Künneke (27. jaanuar 1885 Emmerich – 27. oktoober 1953 Lääne-Berliin) oli saksa helilooja ja dirigent.

Ta komponeeris 24 operetti, 5 laulumängu (Singspiel), 4 koomilist ooperit, muusika 3 näidendile ja 35 filmile ning instrumentaalmuusikat. Oli tuntud oma graatsilise muusika, hea rütmitaju ja efektse harmoonia poolest. Berliini operetikoolkonna nimekas liige.

Õpingud ja dirigenditöö

Kaupmehe poeg. Õppis Berliini muusikakoolis Hochschule für Musikis muusikateooriat ja Max Bruchi juures kompositsiooni. Samuti omandas teadmisi kirjandusajaloost. 1907 asus tööle Berliini operetiteatris Neues Operettentheater am Schiffbauerdamm koormeistrina, kus komponeeris ka esimese lavateose "Die Marmorfrau" ("Marmornaine"), kuid see jäi esitamata. 1908. aastal valminud koomiline ooper "Robins Ende" kanti ette Mannheimis ning see oli juba palju edukam. Seda mängiti hiljem 38 Saksamaa teatris. 1908–1910 töötas heliplaadifirma Odeon Records dirigendina, juhatades Grosses Odeon Streich-Orchesterit. Seejärel oli Max Reinhardti Deutsches Theateri dirigent ja kirjutas saatemuusika seal lavastatud Goethe "Fausti" II osale.

Esimese maailmasõja aastatel mängis sõjaväeorkestris metsasarve. Sõja lõppedes asus tööle Friedrich-Wilhelmstädtisches Theaterisse. Dirigeeris seal suure publikumenuga Heinrich Berté opereti "Das Dreimäderlhaus" ("Kolme neiu maja") etendusi. Selle opereti edu innustas loobuma koomiliste ooperite kirjutamisest ja spetsialiseeruma operettidele.

Eduard Künneke mälestustahvel Berliinis Giesebrechtstrasse 5 majal

Operetihelilooja karjäär

Debüteeris operetiga "Das Dorf ohne Glocke" ("Küla kellata"), mille tema koduteatri publik hästi vastu võttis. 1921 saavutas meistriteoseks tituleeritud operetiga "Der Vetter aus Dingsda" ("Onupoeg ei kuskilt", Eestis tuntud kui "Onupoeg Bataaviast") laialdase rahvusvahelise tuntuse ning arvati maineka saksa keelt kõnelevate riikide operetiteatrites valitsenud Berliini operetikoolkonna liikmeks. 1924–1925 kirjutas operette ka New Yorgi Schubertsi ja Londoni Gaiety teatritele. Ingliskeelses maailmas aga ei äratanud tema teosed erilist tähelepanu.

Tähelepanuväärne publikumenu tuli ka Berliini riigiooperile (Staatsoper Unter den Linden) 1935 komponeeritud operetiga "Die grosse Sünderin" ("Suur patune"). Lisaks operettidele komponeeris keelpillikvartette, orkestrisüite, kaks klaverikontserti ning koori- ja vokaalmuusikat. Operettidest pälvisid Euroopas veel laialdast tähelepanu "Glückliche Reise" ("Õnnelikku reisi"), "Die lockende Flamme" ("Ahvatlev leek") ja "Lady Hamilton". "Lady Hamiltoni" ettekandmine Breslaus (nüüd Wrocław) tõi kaasa sügava sõpruse dirigent Franz Marszalekiga. Marszalek oli Künneke muusika pühendunud austaja. Ta salvestas pärast sõda Kölni Westdeutscher Rundfunki orkestriga mitmeid Künneke teoseid.

Isiklikku

Abiellus esimest korda 1908. aastal ooperilaulja Grethe Polkowskiga. See abielu lahutati 1919. aastal. Aasta hiljem abiellus sopran Katharina Mülleriga. Sellest abielust sündis tütar Evelyn Künneke, kes sai tuntuks laulja, tantsija ja näitlejana.

Kui natsid Saksamaal võimule tulid, astus 1. mail 1933 NSDAP liikmeks (liikmepilet nr 2633895). Kuid aasta hiljem selgus, et ta pole abikaasa juudi päritolu tõttu mitte päris puhas aarjalane. Seetõttu arvas NSDAP ta 1936 oma ridadest välja. Kuid tema muusika oli natsidele meelepärane. Sellest piisas, et ta sai propagandaminister Joseph Goebbelsilt eriloa muusikalise tegevuse jätkamiseks Saksamaal.

Eestis on tema teostest esitatud operette "Ahvatlev leek" (Estonia 1935), "Õnnelikku reisi" (Estonia 1933, Ugala 1933, Võitleja 1933) ja kõige suurema publikumenuga 15 lavastusega 7 teatris "Onupoeg Bataaviast".

Lavateosed

Die Marmorfrau (1908, esitamata), Robins Ende (koomiline ooper, Mannheim, 1909), Coeur-As (ooper, Dresden, 1913), Tobias Kopp (koomiline ooper, esitamata), Das Dorf ohne Glocke (Berliin, 1919), Der Vielgeliebte (Berliin, 1919), Wenn Liebe erwacht (Berliin, 1919), Der Vetter aus Dingsda (Berliin, 1921), Die Ehe im Kreise (Berliin, 1921), Verliebte Leute (Berliin, 1922), Casino-Girls (Berliin, 1923), The Love Song (New York, 1925), Lover’s Lane (New York, 1925), Die hellblauen Schwestern (Berliin, 1925), Mayflowers (New York, 1925), Riki-Tiki (London, 1926), Lady Hamilton (Breslau, 1926), Die blonde Liselott (Altenburg, 1927), Die singende Venus (Breslau, 1928), Der Tenor der Herzogin (Praha, 1930), Nadja (Kassel, 1931), Glückliche Reise (Berliin, 1932), Die lockende Flamme (Berliin, 1933), Klein-Dorrit (Stettin, 1933), Fahrt in die Jugend (Zürich, 1933), Herz über Bord (Zürich ja Düsseldorf, 1935), Die grosse Sünderin (Berliin, 1935), Walter von der Vogelweide (1936, esitamata); Zauberin Lola (muusikaline komöödia, Dortmund, 1937), Hochzeit in Samarkand (Berliin, 1938), Die grosse Name (Düsseldorf, 1938), Traumland (Dresden, 1941), Die Wunderbare (Fürth, 1941), Hochzeit mit Erika (Düsseldorf, 1949).