Galeoon

Hispaania 17. sajandi galleon. Tundmatu kunstnik

Galeoon ehk galioon (hispaania keeles galeón) on 16. sajandil tekkinud ning kuni 18. sajandini Euroopas levinud relvastatud, kõrge vöörikastelli ja mitmekorruselise ahtriehitisega sõjalaev.

Galeoonid liikusid ainuüksi tuule jõul, purjede abil. Tavaliselt oli niisugustel laevadel 3–5 masti.

Galeoonid arenesid välja karavellidest ja karakkidest. Võrreldes eellastega oli ruhv lastud madalamale ja laevakere oli pikem, mis andis laevale enneolematu stabiilsuse vees ja vähendas tuuletakistust, muutes aluse kiiremaks ja paremini manööverdavaks. Laeva ahter oli tagant vaadates ruudukujuline, mitte ümar.

Portugali karakid olid oma aja kohta suured laevad (veeväljasurvega sageli üle 1000 tonni), seevastu galeoonide veeväljasurve oli harilikult alla 500 tonni (ehkki manila galeoonidel 2000 tonni). Karakid olid kõigest kerge relvastusega ja nad olid mõeldud kaubaveoks, seevastu galeoonid olid ehitatud sõjalaevadeks, tugevamad, raske relvastusega ja odavamad (5 galeooni ehitamine maksis sama palju kui 3 karaki ehitamine).

Galeoonid olid nii mitmekülgsed, et laeva eluajal võis seda mitu korda ümber ehitada sõjalaevast kaubalaevaks ja vastupidi. Sellegipoolest oli neid nii kallis ehitada, et enamus galeoone ehitati kaubalaevadeks ja kõigest vähesed sõjalaevadeks. Seevastu vaenlaselt võidetud galeoonid kohandati tavaliselt sõjalaevadeks.

Tol ajal oli meresõit väga ohtlik. Pardal valitsesid halvad elutingimused ja pika merereisi ajal suri sageli suur osa meeskonnast. Galeoonid varustati täiustatud taglasesüsteemidega, mistõttu laeva sai juhtida ka vähese hulga meestega.

1: Roolileht, 2: Roolivõll, 3: Rooliaas, 4: Ahtertääv, 5: Plangutus

Missugune rahvas galeoonid leiutas, seda ei saa täpselt öelda. Galeoonid arenesid evolutsiooniliselt teistest laevatüüpidest mitmes riigis paralleelselt. Igas suures mereriigis olid oma erisused, kuid kõik nad õppisid oma rivaalidelt.

Suured Hispaania 4-mastilised galeoonid kuulusid Võitmatusse Armaadasse. Inglise galeoonid olid väiksemad, madalamate pealisehitiste, kuid paremate meresõiduomadustega. Sõjalaevadena osutusid Inglise laevad etemateks, kuid ka Hispaania laevad, mis olid ehitatud kaupade üle ookeani vedamiseks, näitasid ennast heast küljest: nad osutusid väga merekindlateks ning hoolimata kaotatud merelahingutest ja neid koduteel tabanud suurest tormist naasid rohkem kui pooled neist Hispaaniasse.

Enamasti ei lasknud laeva ehitada üks eraisik, sest see oli vähestele jõukohane. Selle asemel moodustasid mitu kaupmeest ühisettevõtte ja panid raha kokku, et laev ehitada ja pärast sellega kaupa vedada. Niisugune olukord soodustas ühisettevõtete arengut ja vastavat seadusandlikku regulatsiooni.

Galeoonid omakorda olid kahe ja poole sajandi kestel kõigi raataglasega laevade prototüübid ja neist arenesid välja täistaglasega laevad, samuti liinilaevad. Uued laevad võtsid kasutusele kliivrid ja besaanpurjed. Laevade parem tulejõud peaaegu välistas vaenulike laevade sõitmise teineteise kõrvale, nii et meremehed käsitsivõitlusse astuda said, niisiis polnud laevade ehitamisel enam seda vaja arvestada ja parraste selline ehitus võimaldas veelgi parandada manööverdusvõimet. Galeoone kasutati kuni 18. sajandini, kuni paremini konstrueeritud ja kindlaks otstarbeks määratud laevad (prikid ja liinilaevad) nad välja tõrjusid.

Välislingid

• Sander Kingsepp: "Hispaania galeoon – keskaja kullalaev" Tehnikamaailm, september 2005